Salvatore Gravano, hüüdnimi Sammy the Bull, Gambino "mafia perekonna" pea, John Gotti parem käsi, meenutab Peter Maas’i dokumentaal-romaanis UNDERBOSS : "1972. The Godfather...Kui film sai otsa, olin rabatud. Ma ei mäleta, kuidas ma kinost tulema sain... See lugu võib ju olla väljamõeldis, kuid minu jaoks kujutas see meie elu. Võimatu! Mäletan, et kõnelesin sellest mitme ja mitme oma sobra, ka made guy’dega (Cosa Nostra vande andnud mafia liikmetega), ja igaüks neist tundis sedasama. Mitte üksnes tolle mafiapere lõpp, mobsterite (löömameeste) saatus, vastastikused tapmised, kõik see sitt, kuid too pulm alguses, muusika ja tantsimine, need olime meie seal, itaallased!"

Sammy mõtisklused rezh. Francis Ford Coppola filmist Ristiisa jätkuvad. Endine gangster teeb selgeks, mis on selle filmisaaga "tõde ja õigus", nagu näiteks politseiniku tapmine juhul, kui "too võtab raha ja seejarel müüb su maha." Niisugusel juhul, fuck him! Samas on Sammy see, kes on läbi elanud pettumuse gangsterites, murdnud verevande ning andnud politsei katte oma "ülemuse", mafia pea, John Gotti koos tolle kümnekonna abilisega. Cosa Nostra on degradeerunud aumeeste vennaskonnast võimuiha varjupaigaks. Ning ameerika gansterite filmid on ka seda teisenemist peegeldanud.

Gangsterfilmi romantika pahupidipöörajaks on olnud Martin Scorsese oma filmidega Goodfellas (1990) ja Casino (1995), kus antakse edasi nii gangsterite maailma sära kui tagahoovide tumedust: ajal, mil lõbutsetakse restoranide valgustatud saalides, tagahoovide pimeduses tulistatakse, pussitatakse ja murtakse konte. Zhanri arengu loogika kohaselt peab see säravuse/tumeduse lõhe laienema kahestumiseni: üks vool jätkab müüdi sära tirazheerimist, teine vool vaatab tumedate tagahoovide prügikastide taha.

Ning käesoleva aasta repertuaaris näemegi filme, mis esindavad mõlemat voolu. United Artist Picture Hoodllum—"Huligan", loob müüdi Harlemi Robin Hoodi tüüpi gangsterist, Ellsworth "Bumpy" Johnsonist. Tõelises elus alustas too korterite rööviga nii umbes kolmeteistkümneselt, ning kogus hiljem sedavõrd palju võimu, et sundis valgeid gangstereid to pay him what he saught most: respect. Gramercy stuudio Gridlock’d aga demütologiseerib zhanrit kujutades kaht tänavavarast, kelle elu möödub tumedates tagahoovides, narkootikumide uimas, vaesuses, mustuses, kangemate gangsterite eest põgenemises, surmahirmus. Kuid see, mis gridlock’d neid, suleb nad väljapääsmatusse, on riiklik abi ning hoolekande süsteem, mis ei võta neid omaks, ega lase ka lahti oma surmavast haardest.

Põnev on jälgida, kuidas zhanr teostab ennast nii ühes kui teises filmis. Gridlock’d demütologiseeriv tegevus hargneb tänases paevas, ja Hoodlumi mütologiseeriv tegevus leiab aset kahekümnendate aastate lõpus, Suure Depressiooni künnisel, Harlemi afro-ameeriklastest elanikkonna ärkamisjal.

Kummalisel kombel ühendab kaht filmi üks ja seesama näitleja, nimelt Inglismaal tuntuks saanud Tim Roth, kes võttis eratunde New Yorgi põhjakihtide häälduse ning argoo omandamiseks. Hoodlumis mängib ta mobsterit Dutch Schultzi, kes võitleb afro-ameeriklasest Laurence Fishburni Bumpy vastu. Filmis Gridlock’d mängib Tim Roth aga närust vargapoissi Stretch’i. Ent kui Dutch Schultz vastandub mustadele, siis Stretchi "business partneriks" ja südame-sõbraks on afro-ameeriklasest vargapoiss Spoon tuntud rappari ja luuletaja Tupac Shakuri esituses. Müüdimaailmas must ja valge võitlevad teineteise vastu, tegelikkuses jagavd nad aga üht ja sedama saatust. Veri, mis filmi viimases kaadris jookseb mõlema haavadest, on üht-varvi punane.

Müüt-film ei saagi kõsitleda ainestikku teisiti kui iseennast korrates. Jeesus Kristus sünnib igal Jõulupuhal uuesti andes meile valiku kas müüdi välja sisenemiseks, voi sellest välja astumiseks. Müüdi väljas peame müüdile alistuma, seda uskuma ning teenima, teispool müüdi piiri võime aga hakata teisitimõtlejaks. Piiri ületamine nii ühes kui teises suunas on valuline, sest ületaja on alati kellegi silmis reetja, ülejooksik, ja kahtlane vastuhakkaja. Nagu näiteks Gridlock’d vargapoisid, keda näeme piiri ületamise ohte üleelamas.

Hoodlum’i maailm hargneb gangstermüüdi seaduste kohaselt. Selle müüdi olemuseks on omandivoitlus viimse veretilgani. Omandada tuleb võimu, raha, ja reputatsiooni. Võitlus käib jõu ja võimukogumise tasanditel üheaegselt. Jõuproov põhjustab välise tegevuse, tulistamise, tagaajamise ja pussitamise. Võimukogumine käib "tagatubade" vaikuses. Võimukogumine on olulisem kui jõu võistlus. Kuid võimu pääseb koguma üksnes jõu võistluse võitja, ehk "müüdi-kuningas".

Kuningaks ei saa muidu, kui tuleb asuda võitlusesse endast kümneid kordi tugevama vastasega ning võita. Kuid müüdi kangelane kaotab naisterahvale, kes tühistab kangelase võidu reetmise teel. Uhke üksildus aurava laibahunniku keskel on mehelikkuse tõeline palk. Hoodlum loobki taolise kaadri bukvalistlikult. Näeme Fishburni kangelast ainsa ellu jäänuna itaalia ooperiteatri ees ja ooperi muusika saatel toimuvas tulistamise stseenis. Võitja üksildus avab aga tee võimu kogumisele. Võimu kogumine kompenseerib armastuse reetlikkuse, ning põimib mütoloogilise tsükli tervikuks.

Nimetatud vormistruktuur on soodus naitlejatele. Viimaste aastakümnete gangsterfilmides on Marlon Brando, Al Pacino, Andi Garcia, Robert De Niro, Joe Pesci loonud oma meeldejäävamad rollid. Ka Hudloomi ansambel on väljapaistev. Laurence Fishbourne’ Bumpy Johnson on stiilne: tema kuju on tugev ja kuidagi loomne, pilk intensiivne ja jubedavõitu oma liikumatuses, kõnnak tiigerilikult pehme ja "vaikne", hingeseisund klaar, mis võimaldab vastast läbi näha ja ülekavaldada.

Tim Roth’i gangster Dutch Schulzina on vast koige küünilisem ja kõige elavama vaimuga tegelane. Ta vastandab Bumpyle väleda mõtlemise, tundelisuse ja julmuse, mis on erakodne isegi Haarlemis. Iga teisiti mõtlemise korral Dutch lihtsalt tulistab enne kui keegi toibuda jõuab. Dutchi teelt koristamiseks tuleb välja mõelda intriig ja ära osta Dutchi truim turvamees. Dutchi ja Bumpy kahevõitlust vahendab kuulus gangster Lucky Luciano latino publiku lemmiku, Andy Garcia esituses. Luciano on juba jõudnud "võimu kogumise" tasandile. Seljataha jäänud tänava-võitlustest kõneleb pilune silm: Lucky vaatab ilma ühe rõngas silmaga, teine on poolenisti suletud ja ilmselt ei näe. Ja ta ei märkagi, kuidas müüdi-kangelane Fishburni Bumpy, kel on filmi lõpus samuti tänava võitlused selja taga, ning kelle on ka naine juba maha jätnud, ning kes peab nüüd võimu üle võtma, võidab Lucky Luciano kavalusega ühtki lasku laskmata.

Filmi naistegelased (Vanessa Williams, Loretta Devine) on allilma kuningannad ning kõige tähtsama nimi ongi Gueen (Cicely Tyson). Daamide kostüümid on Jugendlikult pastelsed ja voolujoonelised, neid täiendatakse pealae kumerusi rõhutavate kübaratega, meeste ülikonnad on enamjuhtumitel mustad , et välja tuua daamide kujude naiselikkust. Mööbel, restoranide interjöörid, vaeste uberikud on kunstiliselt ülekuhjatud luksusesemete ja tühjatahjaga. Filmi visuaalkeel on retromeelselt nostalgiline ja öiselt tume—võimuahned gangsterid tegutsevad pimeduses. Esmapilgul puudub side kaasajaga, film on ennekõike meelelahutuslik. Kui aga seost otsida, leiame selle võitluse intensiivsuses. Leivatüki pärast ollakse teineteise kõris kinni kuni üks heidab hinge. Kas see võitlus peab olema nii intensiivne, kas kuidagi teisiti ei saa?

Sellele küsimusele otsitakse vastust filmisGridlock’d. Kuid koomiliselt kujutatud mafia küüsist põgenemisel satuvad Stretch and Spoon hoopis hullemasse maailma, nimelt riikliku hoolekande (welfare ja tasuta hospital) võimusesse, kus aetakse hulluks, alandatakse ning muserdatakse kafkaniaanliku ükskõiksuse ja minnalaskmise teel.

Ameerika filmikriitikud tervitasid filmi poolehoiu, aga ka teatud üllatusega. "Tupac Shakur and Tim Roth get loose in Gridlock’d "—"Tupac Shakur ja Tim Roth lasevad lõdvale, teisisõnu—ütlevad, mida mõtlevad filmis Gridlock’d". Mul ei meenu ükski teine film, mis oleks julenud pilku heita vaeste hoolekande süsteemi koos selle jäigastumise, formaliserumise ja totaalse inimvaenulikkusega. Gridlock’d on selles mõttes põhimõtteline film, mis on filmiainestikku rikastanud ning laiendanud. Filmi rezhissööriks on afro-ameerika näitleja Vondie Curtis Hall, kes on ehk meelde jäänud politseinikuna "Romeo ja Juulia" 1996 aasta ekraniseeringus. Iseenda filmis mängib rezhissoor üht gangsterit, kes meie kangelasi, revolver peos, taga ajab.

Tim Roth’i võlu on raske kirjeldada, ta sulab ja kaob rolli jäägitult. Tema ümberkehastumisvõime tuleb ilmsiks kahe kõnesoleva filmi võrdlemisel. See on üllatav, kui erinevad on Shultz ja Strech. Näikse, et kehastusnäitleja aeg on jalle käes.

Tähelepanuväärne on filmi eelviimane stseen, kus Tapuc Shakur palub sõpra, et too lööks talle kõhtu mõne haava, et armu-haiglasse pääseda. Keegi kriitik kirjutas, et Tapuc Shakur on siin oma Surma kutsumas. Teatavasti 1996. aasta 7. Septembril Las Vegases tulistati Tapuc Shakuri pihta. Mõrv on tänini avastamata vaatamata 12 inimese "üles-tunnistusele". Politsei arvab, et "ülestunnisatajateks" on seiklejad, kes püüavad tõmmata endale ajakirjanduse tähelepanu.

Nii palju tänaseks gangsterfilmidest ning nende loojatest. Loeme Uderbossi viimaselt lehekuljel, et Sammy Gravano olevat loobunud tunnistaja kaitseprogrammist, lasknud teha endale näo operatsiooni, lahutanud oma naisest, ning sukeldunud tagasi ellu, et elu otsast alustada. Ja kui Peter Maas päris, et kas sa ei karda, et nad su endised sobrad löövad su seal maha, ta vastas: "I’m not saying some kid won’t try and make a name for himself taking me out. ... that kid, whoever he may be, better be good." --"Küllap mõni katsetab, küllap mõni teeb nime minu tapmise pealt... kuid olgu kes tahes, ta peab olema tasemel (et minust jagu sada)." Ju on Sammy otsustanud tagasi gangsterimüüti astuda. Ju on seal kergem surra kui riiklikus süsteemis elada.

Kakskümmend aastat on möödunud paevast, 16. augustist 1977, mil Ginger Alden, laulja tollane girlfriend, leidis 42. aastase Elvis Presley elutu keha Gracelandi vannitoa põrandalt. Kuid ameerika rahvas pole siiani suutnud leppida "ameerika ainsa kuninga" enneaegse surmaga. Kuulujutud, et Elvist on nähtud elavana, ei vaibu ikka veel. Los Angeles Times avaldaski artikli Long Live The King, mis pärib pop-muusika asjameestelt, kui palju Elvis teeniks täna "pay-per-view" kontserdi pealt, kui ta ilmuks tõepoolest elavana publiku ette? Muusikute hulgas ilma tegevad managerid vastavad: "Kuningas teeniks Esimese Päeva jooksul enam raha, kui ta suudaks kulutada terve elu vältel." Arvatakse, et Elvis Presley arvutute muusikaliste albumite, CD’de, kontsertvideote kõrval, on Elvis Presley nime hoidnud elavana imitaatorite parved Las Vegases, Hollywoody filmid, Graceland Memphises Tennessee osariigis, kus asuvad Elvis Presley muuseum, austajate kogunemiskeskus ja memorabiilia turustamine (Graceland kinnitab näidised ning kasseerub tuluprotsente), arvukad klubid (ule 480), mälestus-üritused, koguni usundi taolise kultuse teke.

Ometi tundub, Elvis Presley geeniuse vastuolulisus on see, mis ei lase tema nimel unustuse hõlma vajuda. Neid vastuolusid pole selgeks rääkinud üle 200 temast kirjutatud raamatu. Pole selge seegi, kas Elvis Presley suri loomulikku surma, või oli tegu enesetapuga. Tänini pole oletustel lõppu. Ema Gladyse raudse iseloomu tõttu on teda peetud memmepojaks, kuid kui tema naine, Priscilla, murdis talle truudust karatee treeneri Mike Stone’ga, palkas Elvis Presley palgamõrtsuka. Ning üksnes viimasel minutil andis ta oma "Memphise mafiale" korralduse "to call it off." Oli üldiselt teada, et Elvis Presley armastas naisi, öö-elu ja luksust. Ometi pole ühelgi lauljal olnud nii palju plaate, albumeid, kontserte, filme (33), kui temal. Ta oli töömees, kellel kõik õnnestus. Paljude silmis oli Elvis Presley ülbe elumees, tema naisel, Priscillal, ei onnestunud Elvist kodustada, kuid samal ajal armastas ta oma ema, vanaema, keda ta külvas ule kingitustega ja kellele ta ennustas: "Sa elad kauem, kui me kõik", isa, kellele ta olevat andnud andeks absoluutselt kõik, tütart Lisa Mariet, kelle jaoks ta leidis alati aega. Kuningas armastas ka loomi, tütrele kinkis ta mitu kassi mängimiseks ja hoidmiseks. Turvameeste ametis olid tema endised koolivennad ja lapsepõlve sõbrad, provintslik "Memphise Mafia", mis ei seganud aga kuningat vallutamaks maailma. 1973 aasta 14. jaanuari Aloha from Hawaii kontserdi satelliit-ülekande auditoorium oli suurem kui Apollo 11 Kuul kõndivate astronautide oma, ulatudes biljoni vaatajani. Ainsad, kes tollest kuulsast kontserdist ilma jäid, olime muidugi meie, Noukogude Liidu kodanikud, ajal mil isegi punane Hiina transleeris kontserti.

Ometi oli "Memphise Mafia" see, kes andis ületöötanud kuningale surmalöögi. Ehk, nagu John Lennon kommenteeris "Kuninga tapab alati tema õukond." Isa, Vernoni, poolt lahti lastud turvamehed, "Memphise mafia" liikmed Red West, Sonny West ja Dave Hebler avaldasid raamatu Elvis: What Happened? tuues avalikkuse ette Elvise sõltuvuse arstimitest, tema imelikud harjumused, intiimse ja negatiivse, mida ehk polnud vaja avalikustada. Raamat ilmus kaks nädalat enne Kuninga surma.

Ameerika jätkab Elvis Presley’le pühendatud saadete eetristamist, taas leitud koduvideofilmide linastamist, videokollektsioonide täiustamist, uute CD’de välja laskmist. Paljastustele ja nõrkustele vaatamata, Ameerika armastab oma ainsat kuningat täna ehk enamgi kui tema elu ajal.

Abiks neile, kes tunnevad sügavamat huvi Elvis Presley fenomeni vastu. Lugege Peter Guralnick’i raamatut Last Train To Memphis: The Rise of Elvis Presley. Boston: Little Brown, 1994, aga ka Marcus Greili raamatuid Mystery Train: Images of America in Rock’nRoll Music. New York: Duton, 1975 ja Dead Elvis, New York: Doubleday, 1991

Ameerikas teatakse, mis on hea. Filmikoolid korraldavad perioodiliselt Andrei Tarkovski filmide retrospektiive ja Los Angelese igas videolaenutuses leidub nii Andrei Rublyovi kui Solarise kvaliteetne koopia. Peenemates laenutuspaikades lisanduvad veel Stalker ning Ohverdus.

Juhtusin vaatama taas Andrei Rublyovi ajal, mil Los Angeleses esilinastus Oliver Stone’, rahutu, vihase ja põikpäise prohveti uus film, U-Turn. Vaatamata taustsüsteemide, stiili ja temperamendi erisugususele, on mõlema filmi teemaks mahasalatud Jumal. Veel eelmises filmis Natural Born Killers laseb Oliver Stone oma tegelaspaaril tegutseda Jumalata maailmas, oma lõbuks tappa, abielluda, ja lapsi sünnitada. Kuid kui mets pakub varju mõrtsukatest tegelaspaarile, jääb unne, et filmi lõpp pole õige. Ning U-Turn sünnikski justkui Natural Born Killers’ite järjena. Siin jõutakse "tee lõppu", kus tuleb teha "U-turn", ehk "ots ringi poorata". Kõrbesüvendi laipade panoraami jälgides meenub linnakese tolmustel tänavatel vilkunud poster JESUS IS THE LORD. Andrei Rubljovi’s lõpus näeme ikooni, millele voiks vabalt panna sama nime JESUS IS THE LORD. Teame, et film sündis õieti soovist näidata seda ikooni Jumala mahasalanud rahvale ning öeda: "Ärge kartke Kommunistlikku Parteid ja KGB’d, mitte nemad ei juhi teie elu, vaid Jumal." Ning see sõnum oligi põhjuseks, miks filmi materdati ja pandi riiulile.

GOSKINO süüdistused kõlavad täna naeruväärsetena. Öedi, et film on julm, kuna näitab inimeste ja loomade piinamist ja tapmist. Pärast ameerika filmide vägivalla stseene, "gang-related violence" dokumenteerimist, tundusid Rubljovi "julmused" lapsikute ja süütutena. Ka süüdistus selles, et film olevat näidanud vene rahvast vaese, degradeeruva ja viletsana, ei pea paika. Pigem oli õigus sotsialismimaade kriitikutel, kes heitsid Andrei Tarkovskile ette—kui mitte avalikult, siis kohvilaua kõnelustes—shovinistlikku pilku venelaste kannatustele. Nii mõnigi sotsmaa filmitegija kiitis kaine peaga "Rubljovi", sest film on tõepoolest hea, kuid pärast klaasi konjaki joomist lisas: "Mis sa tuled mulle rääkima vene rahva kannatustest ajal, kui su tangid on minu ukse all, peaks ikka natuke mõtlema ka selle peale!"

Nüüd on ajalugu mõelnud: vene tangid roostetavad kuskil vanaraua kalmistul või on müüdud mõne Jaapani sulatusahju söödaks. See tähendab aga, et Rubljovi taustsüsteem on põhimõtteliselt muutunud. Ja oleks huvitav uurida, kuidas see täna mõjustab filmi vastuvõttu?

Mõistagi, omal ajal olime ilma kõige vägevamad ridade vahelt lugejad, ja lugesime filmi "sisse" asju, mida seal ei pruukinudki olla. Kartsin, et täna mul ei ole filmi enam milllegagi täita. Filmi keel ei üllata enam, Rubljovi kuju võinuks ehk olla jõulisem ja vastuolulisem, kuidagi selgem. Alustasin filmi vaatamist teatud tõrkega, mille film aga üsna pea ära võitis.

Äkki hakkasin nägema filmis asju, mis jäid seitsmekumnendatel aastatel silmapaari vahele. Nimelt seda, kuidas film käsitleb Jumala ja Tema maise koja, kiriku, vahekorda. Täna tundus , et Andrei Rubljov saab pihta probleemi universaalsele aspektile. Sest kas ei mahu sinna ühe pisilõiguna ka Marx ja maise paradiisi loomislugu, kus tee "paradiisi" jäi kinni Siberi koonduslaagrite põrgusse.

Enda õigustuseks võiksin ehk niipalju oelda, et ka teised kriitikud ei näinud selle teema sügavust. Naljatati, et Andrei Tarkovski võttis suu täis, ja ütles Goskino tegelinskitele, mida ta neist arvas. Tegelikult Tarkovski vaatles igasuguse kiriku, kiriku kui institutsiooni kahesust. Kirik on Jumalakoda, kirik ei ole Jumalakoda. Kirik võib luua inimese ja Jumala seose, kirik võib seda seost lõhkuda, mis toob rahvale kaela sõja, reetmise, revolutsiooni, maise põrgu. Filmis tatarlased ei tule ise vene kirikuid rüüstama, üks venelane juhatab tatarlased teise vaenlase kallale. Ja ka Rubljov ei löö kirvega maha mitte tatarlase, vaid venelase. Venelased rüüstavad ja pilavad iseenda kirikuid, vägistavad oma naisi ja pärandavad lastele laastatud maa. Rüüstamine hargneb Jumalateenistuse stseeni foonil.

Filmis Andrei Rubljov hakkab täna silma intelligentsus, aga ka teadlikkus, millega on lähenetud usu ja kirku probleemidele. Maailma religioosseid liikumisi on ju võimalik jaotada kahte grand-kategooriasse. Ühed usundid koonduvad Viimse Kohtupaeva idee ümber. Jumal mõistb meie üle kohut ja määrab meie saatuse. Peame Jumalat kartma, ning tema käsu jargi käima. Sellest kartusest on tulnud maailma kõige kaunimad katedraalid, aga ka ususõjad, paganate tule ja mõõgaga ristimised, inkvisitsioon, nõiajaht, teadlaste (Giordano Bruno) põletamine, (hiljem, eelmisel sajandil, teadusmeeste kättemaks religioonidele, millest ükski kirik pole tänini toibunud), aga võib olla ka Natside ahjud ning Siberite koonduslaagrite külmikud miljonite teisiti-uskujate ja teisiti-mõtlejate tarvis. Usundite teine grupp põhineb enesetäiustamise, ehk "Jumala juurde tee otsimise" ideel, mis ei vaja kiriklikku institutsiooni ega sotsiaalset organisatsiooni. Religioosset tegevust nähakse indiviidi pidevas vaimlises enesetäiustumises. Enesetäiustamise usundid ei ole agressiivsed, neid iseloomustab tolerantsus, kuna siin ei tegeleta välise maailmaga. Pole raske läbi näha, et need kaks kategooriat on küll seotud, kuid eksisteerivad teineteise vastu võideldes. Pole raske sedagi läbi näha, kes peale jääb! Kuid ka hereetilist liini ei ole võimalik täielikult ignooreerida, sest iga kirik vajab pidevalt prohveteid ja pühakuid, et tõotada inimestele ühendust Jumalaga, samas aga korda ja raha ja distsipliini, et organisatsiooni püsti hoida, laiendada ja suuremaks kasvatada.

Indiviidi isiklike võimete arendamine nõuab aga kiriku asemel individuaalset eksistentsi, omaette olekut, meditatsiooni, individuaalset esoteerilist koolitust, sageli isolatsiooni. Peamiseks vaidluspunktiks on suhe hirmu. Enesetäiustajad peavad hirmu peamiseks takistuseks teel täiuse poole.

Filmis Andrei Rubljov vaagub munk Rubljov nimetatud kahe tendentsi vahel. Mungana on ta osa kiriklikust organisatsioonist, aga kunstnikuna kuulub ta nende kilda, kes otsivad oma teed Jumala juurde. Konflikt lööb välja vaidluses, kuidas käsitleda Viimse Kohtupäeva motiivi. Andrei Rubljov jõuab järeldusele, et "ei mingeid kuradeid, ei mingit põrgutules küpsemist, hargi otsas istumist ega keeva tõrva sisse kastmist...". Viimne Kohtupäev olgu Rõõmupidu, mitte Hirmupidu...

Kõik keerleb küsimuse ümber, kas minu Jumal on hirmu voi armu Jumal, kas karistav Isa, voi kõike embav Kõiksus? Andrei Rubljov otsib Armastavat Kõiksust, kuid leiab ees Karistava Isa, kes lubab vennal venda reeta, rahval nälga ja valu kannatada, inimvaimul pimeduses vireleda... Vastuolu laheneb vaikimisvande vastuvõtmise kaudu: Rubljov otsustab vaikida, kuna "tal pole enam midagi inimestele öelda."

Kui ma filmist omal ajal kirjutasin, ei osanud ma ka seda näha, mis oli Rubljovi vaikimisvande olemuseks. Kuna nõukogude võimu viljastavates tingimustes oli kõnelemine "inimestega" ohtlik, siis nägime munga vaikimistõotuses ennekõike survival’i võtet. Tegelikult tähendas too vaikimine aga muud: loobumist hukkamõistust (judgement), kritiseerimisest, tagarääkimise negatiivsusest, mis viib jumaliku armastuse juurest otse vastaspooluse juurde, ja on ka energeetiliselt kurnav, ning maiste asjade külge siduv.

Andrei Tarkovski arusaam tuleb ilmsiks sellest, kuidas ta lahendab Andrei Rubljoviga võistleja, solvunud ja kadeda Kirilli kuju. Kui pealinna kutsutakse Kirilli asemel Andrei, valab Kirill oma kadeduse sajatustesse. Ta kritiseerib kirikut ja kirikuisasid, kolleege, ilma korraldust. Ta lahkub kloostrist püha viha tais, lüües maha oma ainsa sõbra, kes temast hoolib, koera. Ja kui me Kirilli taas filmis kohtame, jutustab ta meile, et huntidest aetuna olevat ta sohu sattunud, kus ta olevat kaelani vees hommikut oodanud, mil hundid läinud oma teed. Kirill jutustab sellest kloostri õuel, kuhu ta on tagasi tulnud, et kirikuisadelt andeks paluda, ja mungaelu jätkata. Kriitika negatiivne jõud oli teda sohu ajanud...

Kui ma täna Kirilli sajatuse stseeni uuesti vaatasin, meenusid mulle ka mõned perestroika-aegsed kõnemehed, kes kritiseerisid vihaselt ja valjult ennekõike selleks, et välja paista ja endale isiklikult nime teha. Kas ma ka ise ei kuulunud nende kilda? Kasvõi osaliseltki? Andrei Rubljov oli kõvasti omast ajast ees. Filmi kirjutati/filmiti aastatel 1965-1967, meie pääsesime kritiseerima alles 80. a. lõpus. Aga ju leidus meiegi hulgas neid, kes suutsid kritiseerimise kiusatusele vastu panna, ja kus vaja, vaikida...ning asjade kulgu objektiivselt jälgida.

Tänini hämmastab ameeriklasi vene immigrantide tung kritiseerida veel enne kui on selgusele jõutud, mida kritiseerida ja milleks. Kuigi saabusin siia Eestist, märkasin peatselt ka enda kuljes nõukogude inimese vastavat omadust. Enamgi: märkasin, et terve immigratsioon jaguneb kahte leeri, ühed on need, kes on selle ilusa omaduse ara võitnud, ja teised on need, kes on jäänudki kõike vihkama ja kritiseerima...vene keeles.

Vaimsuse ja praktilise elu seostatuse avastamine ongi vast see, mida Andrei Tarkovski otsis. Intervjuud andes, püüdis maestro sellele tähelepanu juhtida, kuid tollel korral ma lihtsalt ei saanud aru, millest ta õieti kõneles. Andrei Tarkovski rääkis: "Inimene arvab, et ta elu, töö ja inspiratsioon on teineteisest lahutatud. Inimene teeb veidi raha, veidi tööd, siis veidi oma kutsumise tööd... Tegelikult on see kõik üks ja ühene..." Ta rääkis seda üle mitmel ja mitmel korral, mõte oli selles, et üksnes praktiline elu tõestab, kes meie oleme. Ka vaimne inimene teenib raha, ta teenib seda kas vaimse tooga, või ta jääb ausaks ning vaimseks, kui mingil põhjusel tal tuleb seda teenida teisiti. Ei ei saa pool päeva valetada, ja teine pool teha vaimset tööd.

Kui Andrei Rubljov lasti 70.a. ekraanidele, ei märgatud filmi eesoteerilist külge. Siis ahmiti sisse sellest filmist hõnguvat "luba" kõnelda rahvuskultuuridest, kujutada kirikuid. Ometi külvas film maha enesetäiustamise idee seemned, mis hakkasid ootamatult võrsuma. Kuigi elasime riigis, mille religiooniks oli materialism.

Aga ajaloo teed on imelikud nagu Jumala omadki (voi on need ühed ja needsamad teed?) Andrei Rubljovi sünd materialismi maal oli ikkagi ime. Paljud otsisid filmile seletust noore kellavalaja loos. Isa ei jõudnud talle oma ametisaladusi üle anda, kuid ta valab nüüd ise kella. Leidus neidki, kes küsisid vaikselt, kellele siin õieti kella lüüakse, kas filmi autoritele, Goskinole, voi nõukogude võimule? Mulle tundub, et täna leidsin vastuse: kella löödi materialismile. Jesus is the Lord. Tolle kellalöömise mõte oli palju universaalsem kui üksnes nõukogude materialism.

Jeesus, kes pole püssist ainsatki lasku lasknud, on mõjustanud inimkonda enam kui kõik maised valitsejad oma tankide ja pommidega kokku. Kunstnik, kes teinekord ei tea isegi mida ta väljendab, lõhub riikide alustalasid, ja ikka veel noor, kleenuke ja kehva tervisega Dana Carvey, kelle südant arstid eile opereerisid, tegi enam president George Bushi mahavõtmiseks kui Demokraatide valimiskampaania ühtkokku.

Või on see Jumal ise, või Kosmos, kes Andrei Tarkovski, või Dana Carvey ja paljude teiste kunstnike KAUDU lükkab umber poliitilisi rezhiime, mis on elul jalus ja vajavad ümber korraldamist. Omal ajal pani Andrei Rubljov palju vägevamad rattad käima, kui meist keegi suutnuks arvata, kujutada või rehkendada.

Käesoleva kirjutise algne pealkiri "Oskarite varjus" teisenes veel enne kui alustasin kirjatamist. Kuna vaagides nominantide nimekirjadest väljajäänud filme, tekkis kusimus, kes elab kelle varjus, kas näiteks Robert Altman elab Oskarite varjus, voi Oskarid laenutavad sära Robert Altmani, Woodi Alleni, Oliver Stone, David Lynchi ja teiste silmapaistvate rezhissooride filmidelt, mille lummav sära on võitnud tunnustuse üle ilma? Kas planeedid Oskar ja Anti-Oskariana tiirlevad paralleelorbiitidel, voi nende trajektoorid võivad mõnikord ka lõikuda? Anti-Oskariaina filmikogumi iseloomustamiseks vaadelgem filmi, millel on nii kriitiku kui publiku poolehoid, kuid mingeid valjavaateid võita Oskari ühegi kategooria nominatsioon.

Olukorrale vastavalt vendade Joel ja Ethan Coeni The Big Lebowski esilinastuski veebruarikuul, mil media on ilma juba kuumaks kütnud ning tähelepanu on täielikeult koondunud Oskarite jaotuse ootusele. Meenutuseks, täpselt aasta tagasi, 1997. aasta märtsikuul jooksid English Patienti ja teiste Oskari- filmidega varjus (või paralleelselt) Private Parts, Lost Highway, Absolute Power, Donnie Brasco, kassafilmid Star Wars ja Empire Strikes Back.)

The Big Lebowski avakaadris näeme Jeff Bridgese kangelast ostmas half-&-half’i ehk kohvikoort kõige ameerikalikumas toidupoes, Ralphs’is. Midagi on selles pildis aga viltu. Mida küll peaks too pool-pätt, a pothead, tegeme kohvikoorega? Jeff Bridges’e kangelasel, habemesse kasvanud vananeval hippie’l on seljas "minevikuga" mantel (saja aasta eest ostetud kallist poest), luitunud plekke täis T-särk, mitu numbrit suuremad ruudulised põlvpuksid. Too hippie on Lebowski, The Dude (tüüp), nagu ta ennast nimetab, tema lemmmikjoogiks on "valgevenelased", viina ja kohvikoore jää-coctail. Meile teatatakse veel, et Lebowski on kõige laisem inimene Los Angeleses. Peale uimastite ja "valgevenelaste" nautimise on tema ainsaks tegevuseks boulimine (bowling). Boulingu ruumis veedab ta aega oma sõpradega, John Goodmani mängitud vietnami sõja veterani Walter Sobchacki ja Steve Buscemi Donny’ga, kellel keegi kunagi ei lase lauset lõpetada ja keda lastakse kogemata maha enne kui ta jõuab sõna oelda.

Kuid kui Dude naaseb oma räpasesse korterisse, on tal järel kaks löömameest, kes nõuavad raha. Üks nendest, keegi hiinlne, kuseb Lebowski kulunud vaibale solvates hingepohjani selle omanikku, Dude’. Tema solvumine on nii siiras, et see mõjub löömameestele mõtlemapanevalt. Neil tekib kahtlus, kas nad peklsid labi ikkagi õige mehe. Too pidi ju olema miljonär, kelle naisuke oli tervele linnale raha võlgu, ja kes oleks vaevalt tolle vaibanärakale t"ahelepanu pööranud.

Nüüd otsib meie Dude üles õige Lebowski, kelleks osutub samuti Vietnami sõja veteran. Dude tahab temalt valuraha ja vaiba kompensatsiooni nõuda. Saabudes miljonäri vastuvõtu ruumi, teeb sekretär aega parajaks näidates meie kangelasele pilte rikka Lebowski hoolealustest, koolilastest, kellele miljonär on otsustanud kooliraha maksta, et nendele paremat tulevikku kindlustada.

Ja kui viimaks saabus kaadrisse ratastoolis miljonär, ei saanud ma lahti oletusest, et vennad Coenid on muuhulgas parodeerimas ka Milos Formani filmi The People vs. Larry Flynt (pornoajakirjade halvatud kuningas Larry Flint sõidab ringi ratastoolis. Ratastoolis saabus ta ka läinud aasta Oskari tseremooniale, kuhu teda ei tahetud uksest sisse lasta!) Mõistagi, põrutab rikas Lebowski vaesele Lebowskile: "Midagi ma sulle ei kompenseeri, sa oled üks logard, otsi endale too ots ja õpi raha tegema. Kui mina olen ennast ratastoolis rikkaks töötanud, ju siis võiksid ka sina ennast liigutada," jne., jne.

Edasi läheb aga lugu imelikuks. Keegi kidnäpitab rikka Lebowski porno-maigulise naisukese (parit Larry Flindi maailmast!), ning miljonär palub abi vaeselt Lebowskilt. "Sa oled kurjategijaid silmast silma näinud, sina viid neile lunaraha (üks miljon dollarit) ja vaatad nad üle, kas on needsamad mehed, kes sind peksmas käisid, või on juba teised" ning hõbedane raha-kohver ning naisukese elu ongi juba vaese Lebowski kätes.

Nüüd algab aga Walteri, John Goodmani mängitud Vietnami veterani väljaaste. Walter on poola katolik, kes on ennast lasknud judaismi konverteerida ja hõõrub nüüd kõigile juutide kombestikku nina alla (ei bouli laupäeviti!) Walteri sisemaailma on rikastanud ka positiivse mõtlemise filosoofia. Sede ei sega boulimist, kuid osutub tarbetuks igal kokkupuutel tegelikkusega. Mida Walter meile ka tõestab: filosoofiliste löömasõnade varjus elab õnnetu, vihane ja kibestunud mehike, kes arendab konspiratsiooni teooriat ja on iga kell valmis võitlema õigluse eest, ajades untsu absoluutselt kõik, mille külge ta oma käe paneb. Mõstagi, ei jäta ta oma sõpra hätta, ta leiutab plaani, kuidas omastada röövlitele mõldud sada miljonit dollarit, ja otsustab Lebowskiga (kurjategijad nõuavad, et too ilmuks üksi raha üle andma) kaasa minna. Mõistagi, laheb kõik untsu, ning hõbekohvrike jääabki kurjategijatele üle andmata. Selle asemel aetakse hoopis ära Dude auto, ja kui too saab selle tagasi, pole seal hobedasest kohvrikesest enam jälgegi. Kui huvitatud pooled nõuavad Dude käest aru, kus on raha , vastab ta, et olukord on keeruline… Vahepeal saadavad kurjategijad miljonärile hoiatuse: binde ja vati sisse mässitud verise kuid moodsa küünelakiga kenasti värvitud varba. Meie Lebovski on meeleheitel, ta süüdistab ennast ja Walterit. Samas saab ta kutse ilmuda miljonari esimesest abielust põlvneva tütre Maude (Julianne Moor) jutule. Maude on kunstnik, kes teeb küllalt isesuguseid pilte (Larry Flindi maailm)… Maude teeb selgeks meie Lebovskile, et too teine, kes ennast miljonäriks nimetab, pole elus sentigi teeninud, et kõik tema businessid on rappa läinud, ja et ta mängib tähtsat isikut raisates kadunud ema kapitali, porno näitlejanna teenistust! (Nii et ikkagi Flindi motiivistik, või enamgi! Julianne Moor mängis "ema" ka filmis Boogie Nights, kõmuloos pornofilmide tegijatest) Maude ema rajas ka noorte abistamise fondi, milles on nüüd miljon dollarit vajaka. Kõnesolev miljon huvitab veel ka teisigi põrandaaluse ilma tegelasi. Pikapeale hakkab kogu lugu ilmet v~tma. Miljon"r pole tegelikult miljon"r. Tema naisuke on orkestreerinud iseenda varguse, et sel viisil raha teenida. Ja rikka Lebowski vaest nimekaimu oli vaja vaid selleks, et oleks keegi, keda raha varguses süüdistada. Peatselt selgub ka, et miljonäri naisukesel on kõik varbad alles, ja kes varbast ilma jäi, on ühe löömamehe kahvatu pruudike. Kuid ka see on alles algus. Miljonäri tütar Maude (kes on vahepeal otsustanud meie Lebowskilt lapse saada) pihib talle, et kõik need keskkooli lapsed, kelle hariduse eest on lubantd hoolt kanda, on tegelikult tolles ratastoolis ringisoitva miljon"ari seks partnerid. (Nii et ikkagi Larry Flint on laenutanud oma kuju rikkale Lebowskile!) pea kinnitab ka tegelikkus tütre sõnade õigsust: miljonäril pole oma naisest sooja ega külma, halvatusest hoolimata magab ta terve kolledzhi mõlemast soost noortega. Nüüd lööb viimaks vaese Lebowski pea selgeks: keegi polegi talle kunagi mingit miljonit dollarit usaldanud! Kõik, vaibale kusevad loomamehed kaasaarvatud, oli vaid üks teater, milles tal tuli etendada kaunis naeruväärne osa. Ainus, mis tema elus on tõeline, on boulimine.

Vennad Coenid on öelnud, et nende filmi süzhee on absurdistlik ja Los Angelese kummaliste karakterite tiirlemine on laenutatud hoopiski Raymond Chandleri detektiivromaanidelt. Toetudes sellele avaldusele, on ka kriitika kirjutanud, et pole mõtet filmis mingit mõtet otsida, üks boulimine puha! (It "should come with warning like the one Mark Twain attached to "Huckleberry Fynn": "Persons attempting to find a plot in it will be shot." kirjutas Roger Ebert, Chicago Sun-Times’i juhtkriitik. "Filmi tuleks linastada sama hoiatusega, mis saadab Mark Twaini "Huckleberry Fynni": "Kõiki , kes otsivad siin sisu, lastakse maha!") Vaatamata "hoiatusele", julgen arvata, et mõte on siin üsnagi käega katsutav. Nagu "Fargoski", jutt on raha ülemvõimust. See on raha, mis käivitab karuselli. Ning selle pöörlemise käigus pöörduvad väärtused ja tõed pea peale. John Goodmani Walter on vihane "looser", idioot. Kuni me veel usume, et "too verine varvas" on saetud kaunitari jala küljest, Walteri lollus mõjub ärritavalt. Tunneme ennast temast targemana, ja tahame teda õpetada,… mida meie Lebowski üritabki teha. Kuid kui selgub kes-on-kes, meie viha ja ärritus haihtuvad jäägitult. Kõik Walteri, vaese sõjaveterani minna- ja möödalaskmised on süütu lapse mäng võrreldes sellega, mida rikas Vietnami sõja veteraan võib endale lubada.

Palju on ka arutatud, kas vendadel õnnestub teha parem film kui Oskaritega pärjatud Fargo. Does "The Big Lebowski top Fargo" ? Nii mõnigi on hõiganud: "Of course, not!" Tegelikult "Why not?" Fargo puhul võitis Akadeemia südame Frances McDormani rase naispolitseinik (parima naitlejanna Oskar), läbi-lõhki positiivne kuju, keda me "The Big Lebowski’s" lihtsalt ei kohta. Keegi pole siin positiivne, kõige vahem mahakäinud logardist kangelane (kellele film sellegipoolest tunneb kaasa jäägitult). Must huumor on siin tõepoolest tume, tumedust leevendab üksnes südamlik naer inim-nõrkuste üle. Nõrkused kui seesugused on aga piiritud. (Halvatud miljon"ar töötleb labi seksuaalselt terve kolledzhi!)

Peale Akadeemia võlumise oli Frances McDormanil Fargos veel teinegi funktsioon, nimelt poleemika politseisarjade ("Charly Inglid" jne.) totrusega. Rase naispolitseinik arreteerib rahulikult ja kiirustamata mõrvari (Peter Stormare, kes ka Lebowski filmis vilksatab korraks Nihilistide löömamehena). Hämmastava järjepidevusega teeb film The Big Lebowski sama töö. Sümpaatse, positiivse naispolitseiniku asemel esineb kurjategijate paljastajana vananev hippie. Võlts miljonär karjub talle näkku: "Teie kuuekümnendete aastate revolutsioon on läbi kukkunud!" Kuuekümnendate kangelased on tänaseks vanaks jäänud ja naeruväärsed. Nad on oma New Age ideedega elule jalgu jäänud, kuid kasutusele vaatamata (voi tänu sellele) on nad ikka veel ainsad, kelles elab inimlik õiglustunne ja väärikus. Selles valguses omandab ka filmi esimene kaader uue tähenduse. Kohvikoort mekkiv Bridges näeb välja kui kass. Ameeriklastel on ütlemine, mida siin pragmaatilise mõtlemisega maal korratakse naeru ja vastuhaku seguse tundega kass-looma elegantsi imetledes: "a living proof that not everything in nature has a purpose…" Sama käib Lebowski kohta. Ta käib ringi kui living proof , et elul ei pruugigi olla mingit eesmarki. Logardist Lebowski on üksnes enese elu kihva keeranud, mida ei saa kuidagi öelda filmi teiste tegelaste kohta, eriti nende kohta, kes kannavad tubliduse maski.

Seal kuskil, Fargo ja The Big Lebowski vahel on nähtamatu piir, mis eraldab filme, millele antakse Oskareid nendest, millele Oskareid ei jagu.

Püüan lühidalt loetleda neid 1997 aasta filme, mis leidsid laia kõlapinna kriitikute keskkonnas, ja mida me kas ei näe Oskari nominantide nimekirjades, voi nad figureerivad nominatsioonide ääremaadel. Donnie Brasko Johnny Deppiga ja Al Pacinoga, kes loob unustamatu kuju mafiale jalgu jäänud löömamehest. Kevin Smithi, sõltumatute "klassiku" film Chasing Amy, peen ja ilusasti tehtud lugu kartuun kunstnikest, kus noormees armub naisterahvasse, kes osutub lesbikuks. Peatselt selgub, et lesbikuks olemine on vaid mask, millega ennast elu eest kaitstakse. Küsimus ei ole selles "kes kellega magab" vaid selles, et ühedki suhted ei kesta. Siia kuulub veel teinegi sõltumatute "A" film In the Company of Men, kirjanik ja lavastaja, debutant Neil LuBute. Film maalib sünge pildi korporatiivse ameerika igapäevasest elust lausa gogolliku jõuga, mis on omane "Sinelile" ja teistele lugudele Piiteri surnud bürokraatia ametnikest. Unustatud on ka teise debütandi, Vondie Curtis Hall’i film Gridlock’d Tupac Shakuri ja Tim Rothiga, mis demonstreerib armutu selgusega welfare (sotsiaalabi) ja tasuta arstinduse kasutuse astet tänases Ameerikas. Siia tuleks arvata ka Olilver Stone U-Turn, film millest olen varem kirjutanud, loo "lõpu ehk muutuste eelaimdueset", mida võiks võrrelda Andrei Tarkovski Stalkeriga. Armu pole leidnud ka Jean-Jacques Annaud’i film Seitse Aastat Tiibetis, lugu austria alpinisti Heinrich Harreri sõprusest noore Dalai Lamaga. Harreri osas nägime Brad Pitti. James L. Brooks’i komöödia As Good As It Gets Jack Nicholsoniga, Helen Hunt’i ja Greg Kinneariga surus tahaplaanile komöödia My Best Friend’s Wedding, kus ennustati Oskari nominatsiooni Rupert Everettile (Julia Robertsi homo-sõber, kes mängib pulmas Julia boyfriendi). Kuid Greg Kinnear (homo kunstnik, keda homo modellid röövivad paljaks ja peksavad vaese omaks) näppas vastava "toetaja" nominatsiooni endale. Oodatud oli ka Robert Zemeckise Contacti peaosalise, Judie Fosteri nomineerimine näitlejanna Oskarile, mille tõrjus nähtavasti Wing of the Dove peaosalise Helena Bohnam Carteri , kes l~oi romantika ja melodraama piiril balanseeriva armastaja kuju, üllatusnominatsioon. Ning mõistagi, Oskari nominatsioonide vaateväljast on väljas Robert Altmani "A" film Gingerbread Man. Nominatsioonid märgistasid (kerge puudutusena) Martin Scorsese Kundun’i, visuaalsust, ilmutades ükskõiksust filmi väärtuslikuma osa vastu, katse vastu lahti mõtestada usundi ja aja kokkupõrge, Tiibeti "jumalate huku" tragöödia. Sama ebamääraselt on märgistatud ka Quentin Tarantino väga hea film Jackie Brown: nomineerituks osutus Robert Foster, Pam Grier’i mängitud Jackie sümpaatia, kes aitab tal varastada paljaks ja kõrvaldada Samuel Jackson’ist relvabroker, kes vastasel korral hävitanuks tema, Jackie Browni. Robert Foster on oma nominatsiooni ära teeninud, kuid selles filmis hirmust ja olemasolu võitlusest elu ja surma peale on kõik tegelased, alustades Samuel Jacksonist ja Pam Grierist, kaasa arvatud Quentin Tarantino, nomineerimist väärt. Ehk on atmosfaar liiga tume ja troostitu, liiga tõeline, et seda Oskari kullaga dekoreerida?

Ilmajäänute nimekirja uurides tekib kiusatus tuletada edu-valemeid. Samas teame, et neid ei eksisteeri. Ainus järeldus on see, et Ameerika kino on märksa rikkam, kui Oskareeritud filmide kogum. Üldiselt kuuluvad siia "ilusad" filmid. Nice! Aga nice on see, mida iga andekas filmitegija püüab vältida. Nii juhtubki, et Oskarite võistumaa aiapostide taha jääb väga oluline ja kaalukas ameerika filmide osa. Ehk on Oskarite tseremoonia üheks tähenduseks tähelepanu koondamine filmielule. Tänu Oskaritele meenutame ju tänagi filme, mida ei oleks muidu põhjust ühe artikli raamidesse paigutada.

AMPN teadustuse eelõhtul NBC eetristas naljaseeria Fired Up lugu, milles kangelanna taipab, et tema väljavalitu ei... sel põhjusel, et nende kohtumised on liialt seatud. Väljavalitu nõuab enam spontaansust, ning kangelanna vastab, hüüatades: "Why not? It asks for a little planning only!" Kui järgneval varahommikul selgus et kõige tähtsama , ehk parima filmi Oskari kandidaatideks on As Good As It Gets, The Full Monty, Good Will Hunting L.A. Confidential, Titanic, meenus millegipärast too hüüatus: "It asks for a little planning!" Nagu ühes ikebana seades, kus ühe tugevama oksa ümber õilmitsevad õrnemad õied, nii näeme ka võistubuketis "tugevemat oksa" ülihollywoodiliku Titanicu ja selle 14 nominatsiooni näol. Varesematel aastatel on üksnes All About Eve (1950) saanud sama arvu, nimelt 14 nominatsiooni,* mis iseenesest kindlustab Titanicule koha Ameerika filmiloos olenemata sellest, mis juhtub 23. märtsil võitjate kuulutamise aegu. Filmid aga, mis Titanicule vastanduvad, kaks komöödiafilmi, thriller ja uks "noorte film" on pigem ikebana "õied" kui tõsiselt võetavad vastased. As Good As It Gets Jack Nicholsoniga (parima meesnäitleja nominatsioon), Helen Hunt (parima naisnäitleja nominatsioon) ja Greg Kinneariga (parima toetava meesnäitleja nominatsioon) on äraütlemata elegantne komöödia üksildusest, millel puudub aga siiski laiem assotsiatsiooniväli. Näeme seda teises komöödiafilmis The Full Monty, loos kuuest töötust ühes Inglismaa väikelinnakeses. Ainsa väljapääsuna organiseerivad nad striptiisi-show, kus naisterahvaste asemel on mehed need, kes võtavad riided seljast, demonstreerides "full monty", inglise slangis, paljast tagumikku ning enamatki. The Full Monty rezhissööriks on telelvisioonis jalad alla saanud Peter Cattaneo, stsenaristiks Simon Beaufoy, peaosa täitjaks on Robert Carlyle, keda tuntakse Ameerikas Trainspotting’us mängitud rolli järgi. Kui The Full Monty ilmus kinodesse, ei võtnud seda filmi keegi tõsiselt. Üks ameerika juhtivad filmiajakirju kirjutas: "They are also infected with a kind of laughing-and-stripping-through-tears pathos that, annoyingly, makes you feel cheap for encouraging all that prancing." [Nad on nakatatud "naer-ja-striptiis-läbi-pisarate" paatosest, nii et tunned ennast kuidagi odavana sellele kargamisele kaasa elades.] Filmi kummaline edu nii publiku kui Hollywoodi vabamõtlejate silmis pole aga muutnud ameerika kõike näinud filmiajakirjanike meelt. Ajakirjanikud kommenteerisid täna: The Full Monty vastandamine Titanicule näitab, et akadeemikutel pole huumorimeel veel päriselt otsas.

Kui aga sedasama juubelibuketti vaadata veidi teise vaatevinkli alt, avaneb filmide kummaline seostatus. Näeme, et "cheap" The Full Monty ja kahesaja miljoniline Titanic räägivad ühest ja sellest samast asjast, nimelt elulaeva põhja minekust, sajandi alguse belle epoche pöördumatust kaost. Üks The Full Monty tegelane, vanem mees, ei julge öelda oma naisele, et teda on töölt koondatud, sest olla tööta on tema silmis mõeldamatu. Ta on korralik inimene, maja omanik, ta on alati olnud ülemuste poolel, ja nüüd... tuleb tal püksid jalast võtta, et elatust teenida. Ja kelle peas võiks taoline idee üldse vedu võtta? Loomulikult mitte koraliku inimese peas. Idee autoriks on üks kergats, poolenisti muusik, keegi lahutatud mees. Naerda pole siin õieti midagi. Väikelinna korralike inimeste maailm upub sama dramaatiliselt, nagu Titanic, mille pardal olid magnaadid, printsid ja maailma rikkaimad inimesed.

Ka James Ellroy kriminaalromaani järgi Curtis Hansoni lavastatud L.A. Confidential loob troostitu pildi 30. aastate ameerika politsei korrumpeerumisest. Inimelu ei maksa siin punast pennigi, sõna "põhimõtted" ajab naerma, ja fantaasia ükski lend pole küllalt kõrge varaste ja sulide leidlikkuse kirjeldamiseks. Ajal, mil absoluutselt kõik põhimõtted on maha salatud, ei jää muud üle kui põgeneda, kuid kuhu? Filmi kangelaseks on politseinik Bud White austraalia näitleja Russel Crowe esituses. Filmi alguses näeme teda ühel igaval Jõuluõhtul koos teiste politseinikega peksmas piiri rikkumise eest pokri pistetud mehhiklasi selleks, et vähekene nalja saada. Kuid filmi õuduste läbielamine, avastamine, et mõrvar, keda ta on taga otsinud, pole keegi muu kui politsei ülem, muudab kangelast. Filmi lõpus vahetab ta kamraadluse truuduse vastu naisele, kes on terve linnaga maganud (Kim Basingeri "call-girl", parima toetava naisosa nominatsioon). Politseinik ja prostituut põgenevad tühjusesse, andes mõista, et filmi positiivne lahendus tuleneb pigem zanri- kui loo loogikast.

Niisiis kolm võistufilmi varieerivad tsivilisatsiooni uppumise motiivi, ja kui jätame kõrvale neutraalsema As Good As It Gets, mis tegeleb üksilduse ja võõrandumise probleemidega, jääb meil üle vaid vaadata "noorte" filmi Good Will Hunting sõnumit.

Kriitikutele meeldis see film, mida on ristitud jõuliseks establishmendi vastaseks linateoseks. Kuid sedapuhku olen mina, kes ma olen elanud lõviosa oma teadlikust elust endises Nõukogude Liidus, asjast teistsugusel arvamusel. Mulle tuleb süzhee kuidagi tuttav ette. Olen seda näinud Stalini aegsetes " Mosfilmi" filmides. Geniaalne töölisnooruk, isemõtlemise teel ennast harinud matemaatik, kes peseb ülikooli põrandat, ja tema töölistest sõbrad, kes asendavad talle perekonda. Vahe on selles, et kui vene geeniuste lihtpapad kippusid jooma ja peksma, siis ameerika papad kipuvad, nagu loost selgub, lapsi seksuaalselt to molest (kas Teil on jube selleks sona leitud? ) Ka ülikooli kõik professorid on lontrused ja lurjused. Kuid nagu Stalini aegsetes filmideski, nii leidub ka siin üks teadlasest veidrik (nomineeritud Robin Williams), kes paneb kõik asjad paika. Selle suurepärase loo autoriteks on Matt Damon ja Ben Affleck, kes ka mõlemad mängivad selles filmis. Matt Damon, kes kehastab peaosalist, Will Huntingut, sai koguni kaks nominatsiooni, ühe "parima meesnäitleja" Oskarile, teise kui filmi stsenarist. Sama stsenaariumi teine Oskari nominant, Ben Affleck, mängib Willi sõpra, töölist, kelle maneerid jätavad küll soovida, kuid kelle rinnas tuksub kuldne ja truu suda. Filmi lavastas Gus Van Sant ("To Die For", "My Own Private Idaho") Kuna kangelane on Mozarti kaliibriga geenius, siis peab filmis leiduma ka "Salieri", kelleks on professor Lambeau Stellan Skarsgardi esituses. Ameerika geenius ei lase aga ennast "mürgitada" kõigist kodanliku elu hüvedest, mida talle professor pakub, vaid järgib sudamehäält ja ühineb temasse armunud neiuga, keda mängib Minnie Driver, samuti "parima naisosa" Oskari nominant. Muuhulgas olgu öeldud, et Minni Driveri kangelanna on rikas, ja tahab kangesti oma rikkuse koormast lahti saada. Ajal, mil filmide enamus deklareerib "uppumist", otsib Good Will Hunting väljapääsu, ning leiab selle "töölisnoorte" kuldsetes südametes, mis laimavad isasid ja ütlevad lahti professoritest, teisisõnu minevikust ja tsivilisasioonist. Mulle meenusid Pavlik Morozov, Mao Tse tungi "kultuurirevolutsioon", kus hiina noored geeniused peksid halbu professoreid, aga ka "Hitler Jugend" oma vaimliste aadetega, mis õigustasid tervete rahvaste hävitamist. Kas inimkonnal pole tõesti teist valjapääsu, kui tallata ikka üht ja sedasama ringi ilma üksteiselt midagi õppimata? Kirjeldatud "noorte filmi" naiivne idealism ja mõtlemis-struktuuride kordus on nähtus, mis ulatub kaugele üle Oskarite show piiri.

Nominatsioonidega märgistatud teised filmid, näiteks Robert Duvall’i Apostle (parima meesosa kandidaat) ja Woodi Allen’i Deconstructing Harry (parima rezhisoori nominatsioon) otsivad samuti väljapääsu. Suurepärane film Apostle leiab selle usus, Decontstructing Harry leiab selle inimolendi loomingulises energias.

Vaimlise kriisi tugevnemine näib sünnitavat järjest paremaid filme. Tõde on ju selles, et nominatsioonid hõlmavad vaid osa Hollywoodi filmidest, mis tegelevad elu müsteeriumi lahkamisega. Aitäh sellegi eest, et Oskarite mäng toob kasvõi osa nendest kultuuriavalikkuse teadvusesse.

* Meenutuseks, veel moningaid valjapaistva nominatsioonide arvuga filme, nagu naiteks Gone with the Wind (1939) 13 nominatsiooni, Ben Ghur (1959) 12 nominatsiooni, voi siis 11. nomonatsiooniga filmid nagu Amadeus (1984), The Godfather, Part Two (1974) Oliver! (1968) voi West Side Story (1961).

Kuldse Gloobuse väljaandjateks on välis-ajakirjanikud, kellesse suhtutakse kaheselt: välismaalasi ei võeta eriti tõsiselt, mistõttu Gloobuste väljakuulutamise tseremoonia on sundimatu ning meeldiv. Teisalt aga on täheldatud Gloobus-aktsentide kummalist mõju Oskaritele. Niisiis, jaanuarikuu Gloobuste sundimatu atmosfäär on siiski märtsikuu Oskarite hoone nurgakiviks..

Käesoleva aasta "parima filmi" ja "parima rezhissoori" Kuldne Gloobus anti kindlalt ja kõhklusteta filmile Titanic (Twentieth Century Fox ja Paramaunt Pictures) ning selle lavastajale, rezhissoor James Cameronile.Taoline valik ei üllatanud õieti kedagi. Westmani ja Piibelehe sõjas Hollywoodi raskekaallaste ja kergkaallaste vahel on täna Westman, ehk raske raha peal. Titanicu eelarve uletas ju 200 miljoni dollari piiri. (Conan O’Briani oises naljasaates teatas Martin Scorsese: "Mul oli tegu 55 miljoni kulutamisega Kunduni filmimisele Maroccos, hirmus mõelda, kuidas Cameron pidi pingutama et saada jagu 200 miljonist dollarist!) Raskete rahadega laiutamine annab põhjust oletusele, et käesoleva aasta "parima filmi" Oskar läheb samuti "Titanicule". Teisisõnu, midagi niisugust nagu juhtus läinud aastal, mil sõltumatute kunstilised püüdlused pääsesid loogile, sellel aastal ei kordu. Ka ulejäänud Gloobused kurameerisid Hollywoody tuntud nimedega.

Parima meesnäitleja Gloobus sai Peter Fondale peaosa eest sõltumatu rezhissoori Nunetzi filmis "Ulee’s Gold". Peter Fonda mängib väikelinna mesinikku, kelle poeg on vangis narkootikumide muugi eest, pojanaine on raskekujuline narkomaan, ja poja lapsed on vanaisa kasvatada.

Ajakirjanikele omase leidlikkusega leiti valjapääs ka pingerikkast olukorrast, mis on kujunenud "parima naisosa" Gloobuse (aga ka Oskari) ümber. Kellele õieti Gloobus voi Oskar hääletada? Kas Kate Winsletile, Titanicu kangelannale, Helena Bohnam Carterile peaosa eest imeilusas nostalgilises filmis The Wings of The Dove, Julie Christile osa eest filmis Afterglow, Judi Fosteri teadusnaisele filmis Contact voi koguni come back girlile, 70. aastate lauludiivale, Pam Grierile filmis Jackie Brown, voi Jessica Langile osatäitmise puhul filmis A Thousand Acres? Ajakirjanikud kasutasid ära kodanliku Ameerika nõrkust Inglise kuninglike persoonide vastu, ning kodurahu huvides hääletasid Kulds Gloobuse inglise näitlejannale Judi Denchile kuninganna Victoria osas filmis Mrs. Brown.

Tänavu on "Parima toetava meesosa" hääletamine ehk veelgi võimatum. Ilma pikema mõtlemiseta tulevad silme ette Billy Connolly filmis Mrs.Brown, Burt Reynolds filmis Boogie Nights, Robin Williamsi psuhhiaater filmis Good Will Hunting, Danny DeVito advokaadi abi filmis The Rainmaker , aga ka tema kollane ajakirjanik filmis L.A. Confidential. Sumpaatia kuulub sagedasti come back näitlejale, ning Gloobus läkski Burt Reynoldsile, mis tõi ta tagasi "A" nimistu näitlejate kilda.

"Parima toetava naisosa" Gloobus hääletati teenitult Kim Basingerile silmapaistvalt meisterliku osatäitmise eest filmis L.A. Confidential, kus ta mängib Veronica Lake’ks kujundatud call-girli, kellel õnnestub pusti jääda korrumpeerunud politseinike maskuliinses ja agressiivses maailmas, kus öölinnu elul pole õieti mingit väärtust.

Lihtsalt läks "parima komoodia voi muusikali", aga ka "parima mees- ja naisnäitleja komöödia filmis voi muusikalis" Gloobuste hääletamine. Film As Good As It Gets ja selle peaosatäitjad Jack Nicholsoni ja Helen Hunt näppasid kõik kõnesolevate kategooriate Gloobused. Mõne päeva eest teatas Los Angelese Rezhissooride Guild, et ka filmi rezhissoor James L. Brooks on nomineeritud "parima rezhisoori" aunimetusele. Film linastus alles Jõulute aegu ja võitis koheselt nii publiku kui kriitikute poolehoiu jättes varju kõik teised komöödiafilmid, kaasarvatud menuka My Best Friend’s Wedding.

Kuid kõikide teiste kaategooriate puhul märgistasid Gloobused vaid seda, et filmide auhindadega "rõngastamine" ei anna edasi tegelikke saavutusi ega haara repertuaari pilti tervikuna. Vahe pärjamise tinglikkuse ja tegeliku olukorra vahel kipub aastast aastasse laienema. Eelseisvate Oskarite jaotamise 70. aastapäeva kaunistab küll Titanic, film mis kutsub esile assotsiatioone vanamoelise, suursuguse ja melodramaatilise Hollywoodiga. Kuid nii pea kui asi jõuab isikulisemate Oskariteni, on õiglane hääletamine teoreetiliselt võimatu. Seal nad on, Robert Duvall jutlustajana filmis Apostle, Djimon Hounsou mässumeelse kangelasena filmis Amistad, noor Matt Damon Rainmakeri advokaadina ja Good Will Hunting geeniusena, Al Pacino vaata-et-elu-parimas osas kui mafia vilets löömamees filmis Donnie Brasco, Samuel Jackson filmis Jackie Brown, kus tal õnnestub mängida põrandaaluse ärika eksistentsi hirmu peenusega, mida vist suudab hinnata täiel määral üksnes endise Nõukogudemaa kodanik. Daniel Day-Lewis võtab sõna Iirimaa probleemide kohta osaledes filmis Boxer (Poksija) ja Ralp Fiennes voolib mänguri psühholoogilise portree filmis Oscar and Lucinda, Dustin Hoffman mängib poliitilises satiiris Wag The Dog Hollywoody rezhissööri, kes lavastab kroonika kaadreid Valge Maja seksskandaalide katteks. (Hollywoodi parim stsenarist või kõikide aegade vägevaim intrigant poleks suutnud ette näha tõsielus aset leidnud kokkusattumust: Wag The Dog jõudis kinodesse ajal, mil Valges Majas puhkes tõsielu seksskandaal, mille puhul Bill Clinton sooviks ehk tõepoolest Iraani konflikti, et tähelepanu oma isikult mujale juhtida!)

Kõige selle annete rohkuse foonil Kuldne Gloobus võis küll minna Peter Fondale, kuid kellele lähevad parima näitleja ja parima toetava meesnäitleja Oskarid? Neid Oskareid on ju ainult kaks, ja mida jaotada neile kahekümne kahele kulda väärt näitlejale, kellele kuldseid kujukesi ei jätku? Kas ei peaks kujukeste jaotamine muutuma mängulisemaks, enam lobustuseks kui tõsiselt võetavaks filmielu sündmuseks? Kui vaid õnnestuks silmas pidada, et nii auhinnad kui nende väljaandmise üritused on ammuilma muutunud filmide marketingi osaks, õieti selle kõige efektiivsemaks võtteks või vahendiks.

Teatavasti on Ühendriikide media fookuses president Bill Clintoni järjekordne seks-skandaal. President on korduvalt andnud oma rahvale ausõna, et tal pole olnud mingeid suhteid Monica Lewinsky’ga, ja Hillari Clinton annab avalikkusele selgitusi kinnitades, et tema ja tema mees on vabariiklaste salanõu ohvrid. Kummalise kokkusattumuse tulemusena on seda skandaali ennetanud mitmed Hollywoodi filmid. Viimane on lausa vapustanud avalikkust. "Wag The Dog" ("Liputa Koera") lavastajat, Barry Levinsoni on nimetatud Hollywoodi selgeltnägijaks, psychic’uks number üks. Film oli mõeldud vaid süütu poliitilise satiirina, kus Dustin Hoffmanist rezhissöör lavastab "sõjakroonikat" selleks, et koondada tähelepanu uhele väikeriigile, mida oleks hädasti vaja "abistada". Sõjalise vahelesekkumise eesmärgiks on patriootlike tunnete üleskruttimine, et ümberlülitada tähelepanu seks-skandaalilt "kodumaa kangelastele". Seda,mis juhtus tegelikkuses, ei võinud keegi ette aimata. Filmi ekraanidele jõudmine langes ajaliselt kokku Valge Maja seksskandaaliga. Ja kui nüüd leht voi telekas näitab kas Sadam Husseini voi Jasser Arafati nägu Monica Lewinsky näopildi varjus, inimestel on mille üle järele mõelda!

1997. aasta varakevadel kinodes jooksnud East Clintwoodi "Absolute Power", (vt. minu artiklit "Clinton kinolinal: võimu mitu palet", Postimees, 22. märtsil 1997) käsitles Valge Maja valmisolu varjata tõde iga hinnaga, kaasa arvatud tapmine ja valevande andmine. Kuna film on ehk juba unustuse hõlma vajunud, kummalise kokkusattumuse tulemusena on hoolt kantud, et selle loojale tähelepanu juhtida. Tõsielu skandaali tulipunkti jõudmise aegu teatas Ameerika Produtsentide Guild, et neil on kavas autasustada Clint Eastwoodi [O.Selznick Lifetime Achievement Award’iga] Elutöö saavutuste auhinnaga. Auhind antakse kätte alles 3. Martsil Produtsentide gildi Kuldse Loorberi kätteandmise tseremoonia aegu. Millegipärast kiirustati aga teate edastamisega ajakirjandusele, ja millegipärast on media selle ka arvanud päeva põletavate uudiste hulka.

Viimastel päevadel näeme ka teisi katseid Clint Easdtwoodi nime toomiseks media fookusesse. Täna hommikul leidsin ukse alt L.A. Times’i Clint Eastwoodi värvilise pildi ja teatega, et MGM Home Entertaiment restaureeris Sergio Leone spaghetti westerni The Good, the Bad and the Ugly. Firma taastas filmist väljalõigatud episoode ning kandis uue versiooni DVD’le (digital video diskile), mis võimaldab kõigil, kes asja vastu huvi tuunnevad, osta filmi koduse videoteegi täienduseks.

NBC filmisari "Extra" tegi ka katse küsida otse Clint Eastwoodi’lt, mida tema kui Absolute Poweri lavastaja arvab Valge Maja seks skandaalist, mis seadis küsitletava kaunis ebamugavasse olukorda. Pika hambaga antud vastus kõlas: "Kui vaid saaksime läbi tungimata inimeste isiklikku ellu!"

Eile sõitis keegi tagant sisse autole, milles Monica Lewinsky oli teel kodunt advokaadi kontorisse... Õnneks pääsesid kõik eluga. President oli teel Camp Davidisse, ja nagu filmis Wag The Dog, ajakirjanikud arutavad mis juhtub, kui Ühendriikide lennuväel lubatakse Iraagis korda jalule seada....

Ammuks seegi oli, kui ilm oigas, et Ameerika vesternid ja gangsterfilmid kägistavad koik muu, ka rahvus-kinematograafiad. Nüüdseks, Oskarite 70. aastapäevaks, on seda kägistamist püütud kohandada ka Ameerika enese art-filmidele. Nii mõnelgi filmihuvilisel on jäänud nägemata Robert Altmani The Gingerbread Man (PolyGram), film mis lihtsalt kadus kinodest nädalapaeva linastuse järel. (Võrdluseks: Hollywoodi uudisfilm linastub kuude kaupa; näiteks, jaanuarikuu lõpupoole The Gingerbread Man’iga ühel ajal kinodesse jõudnud Fallen (rezh. Gregory Hoblit) Denzel Washingtoniga peaosas, jookseb tänini kinodes, ka Orange County’s kuhu The Gingerbread Man pole kunagi jõudnudki. Vaatamata sellele, et üldiselt Robert Altmaniga rahulolematud filmikriitikud (minu arvates häirib suurmeistri ükskõiksus nii arvamuste kui "awardide" suhtes) laulsid sedapuhku filmile hosiannat tervitades Robert Altmani "astumist rahva hulka" ning soostumist ekraniseerima John Grishami, massiauditooriumi kirjanikku, keda oleks möödunud sajandi Pranstsusmaal peetid köögitudrukute kirjanikuks.

Oskari-nominatsioonide ääremaadel figureerivad lüürilised "A"-filmid (kriitikute hinnangutabelites kõige kõrgema hindega, "A", märgistatud filmid) Sweat Hereafter (rezhissoor Atom Egoyan, parima rezhissoori nominatsioon) ja Afterglow (stsenaarist ja rezhissoor Alan Rudolph, naispeaosaline Julie Christi parima näitlejanna Oskari nominant, New Yorgi Filmikriitikute Ringi aasta parima näisnaitleja valik) kadusid ekraanidelt lausa kohatu ja kombetu kiirusega. (Allakirjutanu, keda saatus on tõstnud Los Angelese südalinnast Vaikse Ookeani, ehk nagu siin öeldakse, Patsifiku kaldale (Costa Mesasse) tegeleb kahe nimetatud filmi "püüdmisega" kahe viimase kuu valtel. Orange County’s võistlejaid kraavi upakile lükanud säratuleline Edwardsite digital soundi, hiigelekraanide ja kõikvõimalike stereosüsteemidega varustatud kinovõrk pole veel nimetatud pisifilmidele jõudnud tähelepanu pöörata.)

Välja on tulnud ka Fargo-vendade, Ethan and Joel Coen’ite järjekordne "pauk" - The Big Lebovski, vendade Coenite juba kolmas viltu kiskunud kidnappingu lugu, mis linastub Oskarite möllu varjus. Asjadest õppust võttes katsun selle koheselt ära vaadata, enne kui see mõne päeva parast ekraanidelt kaob. Selle eest on Titanic pumbanud inimkonna taskust Hollywoody investorite panga arvetele üle ühe miljardi dollari. Media reklaami-masin, mida kütavad kujuteldamatud summad, toob ikka veel eeskujuks tublisid noori, kes on filmi juba kuuendat korda vaadanud.

Sedapuhku on asi liiale minemas! Oskarite 70. aastapäeva auks mängis Hollywood "kindla" peale, usaldades löökfilmi eelarve 200 miljonilit unsinkable (uppumatu) James Cameroni kätesse (Aliens, The Abyss, Terminator 2: Judgement Day.) Ometi ei saa ka parima tahtmise korral kinodes üksnes Titanic’ut näidata, midagi muud peab ka seal jooksma.

Lööme lahti tänase lehe, Orange County Edwards’ites jooksevad Titanic, Kissing a Fool, Good Will Hunting, Krippendorf’s Tribe, Wedding Singer…

Kui 70. aastat vanas Noukogude Liidus sai toit lettidelt lõplikult otsa, kukkus totalitaarne riik kokku. Kui 70. aastat vana Oskar on täna pühkimas vaimutoitu Ameerika kultuurituru lettidelt, mis saab Hollywoodi totalitaarsusest? Kas pole äkki Titanicu äkk-uppumise lugu siiski sümboolne, ja uppuvaks luksuslaevaks on Hollywood ise oma võltsi sära ja media karkudel püsivate tähtedega, mis sagedasti loojuvad veel enne taevalaotuse zeniiti tõusmist… Kuid suurim viga oleks hinnata ühe riigi olukorda teisele riigi mallidega (Mis ongi vastastikuse arusaamatuse igipõhjuseks.)

Vaatamata Titanic’u kampaaniale lõi "lagunev" Hollywood kogemata filmi, mis minu arvates hoidis ara kolmanda maailmasõja. Pärast filmi Wag The Dog (rezhissoor Barry Levinson, peaosaline Dustin Hoffman, parima meesnaitleja Oskari nominant) linastumist kõlanuks lennurunnak Iraagile …kohatusena. Ning ka intelligentne filmiavalikkus paneb vastu Titanic’u kampaaniale vaikse kuid kindla visadusega. Los Angelese filmikriitikute koondis hääletas aasta parimaks filmiks Robert Duvalli (parima meesnaitleja nominant) autorifilmi Apostle, vapustava loo külajutlustajast, mis rabab lihtsuse ja täieliku anti-Hollywoodiliku meelestatusega. Hollywood loobus selle stsenaariumi finantseerimisest, ning Robert Duvall riskis oma isikliku rahaga. Noor, kuid intellektuaalide hulgas populaarne levitusäri October ostis filmi ära, leevendades riski vastava avansiga.) Neil päevil teatas Chicago filmikriitikute ühisus, et nad olid hääletanud aasta parimaks filmiks L.A. Confidential (rezhissoor Curtis Hanson), parima filmi Oskari nominandi, loo politsei korrumpeerumisest.

Ning arvan ka seda, et 11. tunnil enne Oskarite jaotamist, paisatakse kasvoi nädalapäevadeks ka Edwards’i kinodesse koik nomineeritud filmid. Liiati on Titanic reklaamilati, kassanäitaja "üks miljard dollarit" juba ületanud! Arvatavasti tehakse seda kasu korras. Kui vägevalt on Hollywoodi meelelahutus ärajuhitud, sellest kõneleb järgmine fakt. Kriitilisel nädalal, kui oodati atakki Iraagile, ilmusid teleritesse üleöö sõja filmid ja intervjuud veel elus olevate Teise Maailmasoja kangelastega. Kuid selle sama nädala lõppedes, kui tekkisid kahtlused, ja Ameerika avalikkus, eriti uliõpilased, keda oodanuks rindele minek, astusid otsustavalt sõja vastu välja, ilmus, "jaanalinnu-telekanali", NBC, ekraanidele Denzel Washingtonile pühendatud filmiprogram. (Denzel Washington’s Weekend!) Võluv Denzel on täie elu ja tervise juures, ta pole jõudnud isegi mitte vananeda, ta ei ole ka mitte selle aasta Oskari nominant, üksnes mottelageda thrilleri Fallen peaosaline. Milles asi? Arvan, et asi oli filmis Crimson Tide (1995), militari-thrilleris, milles mäletatavasti Denzel Washingtoni üllas merenduse ohvitser hakkab vastu ülemohvitserile, hoides sellega ära esmalasu, mis käivitanuks automaatselt atomiseeritud vastulöökide ahelreaktsiooni. (Tolles filmis käib veel madin ameeriklaste ja venelaste vahel) Nii et esmaspäeval läks Ameerika televisioon sõtta Iraagiga, ja laupäeval astus ta rahuvõitlejate poolele! Vaadakem filmi Wag The Dog!.

Ekraanidele on ka jõudnud Virginia Woolfi klassika Mrs. Dalloway ekraniseering. Lavastajaks Marleen Gorris, Madalmaade naisrezhissöör, kelle Antonia’s Line võitis parima välismaise filmi Oskari aastal 1995. Väljanägemise poolest võiks Marleen Gorris vabalt tootada Eesti Televisiooni rezhisöörina. Mingita töö inimene, kes ilmus Oskari tseremooniale soenguta, tavalises, küllaltki kantus kontorikostüümis. Saal luksatas korraks oletades õigesti, et too daam ei suutnud uneski näha, et tal tuleb kuldkujukese järele rambitulede särasse astuda… Too säara tõi ta aga täna ühe põnevama Ameerika naiskirjaniku teose lavastajaks.

Nii et vaatamata kõigele, vara oleks Hollywoodi matta, täna võib öelda vaid seda, et on juhtumas "ära kaeva teisele auku" situatsioon. Mass-unelmate Hollywood lootis küll uputada sõltumatute filmide publiku appeal’i, kuid voib juhtuda, et viimasel hetkel saab "unsinkable Molly" vee-vesti endale selga hoopiski soltumatute filmitegijate vaim ja vaimsus.

Inglise modernisti Virginia Woolfi (1882-1941) teose "Mrs. Dalloway" (1925) tegevus kestab vaid ühe ainsa 1923. aasta juunikuu päeva, mil kuuekumnele eluaastale liginev kõrgseltskonna daam, Mrs. Richard Dalloway, korraldab vastuvõtu, a party. Nii ettevalmistuse kui party enda käigus meenutab ta aegu, mil abielu partneri valik määras tema elutee.

Arvan rezhisöör vaatleb Mrs. Dalloway’d tänase naise pilgu labi. Oleme sedavõrd vintsutatud meie aastasaja kriisidest, et mõtleme sajandi alguse Euroopast kui kadunud paradiisist. Tunneme ennast pigem Eva ja Aadamana, kes on keelatud teadmiste vilju maitsnud ja selletõttu tollest paradiisist välja aetud karmi ilma vaeva nägema. Film kõneleb pigem ilma paremustamise fiaskost kui rikka leedi hingelistest kannatustest. Marleen Gorrisele on sõjas meelerahu kaotanud kangelane lahedasem kui Mrs. Dalloway kahetsused. Film on aga vaatamist vääriv ka siis kui lavastaja ei ole Virginia Woolfiga kõiges ühel nõul voi just tänu sellele, mis lubab meile kujundada oma arvamus nii valiku kui kannatuste osas.